Mirt Vissak, juhtiv spetsialist (RaRa)
Poliitilise manipulatsiooniga seoses kangastuvad kõigepealt sellised märksõnad nagu ajupesu, Natsi-Saksamaa ja George Orwelli „1984“. Levinud arusaama järgi toimib manipulatsioon poliitikas inimeste mõtlemisvõime jõulise allutamise kaudu – mõtlemine on ratsionaalne ning manipuleerimine on katse mõistuse häält summutada. Hiljuti ilmunud raamatus „Captive minds: a study of manipulation“ („Kütkeis mõistus: uurimus manipulatsioonist“, 2026) asuvad autorid Avishai Magralit ja Assaf Sharon aga vastupidisele seisukohale: manipulatsioon toimib mitte mõistuse kiuste, vaid nimelt selle abil, kasutades ära selle nõrkusi.
Märkamatuks jääv võimukasutus
Raamatu autorid keskenduvad poliitilisele manipulatsioonile, jättes kõrvale teema, kuidas manipuleerimine võib toimida inimese eraelus. Manipulatsiooni olemus on aga mõlemal juhul ilmselt samasugune: see on katse saavutada teise inimese üle kontroll ja allutada tema tahe enda omale, varjates samal ajal oma tõelisi kavatsusi. Niisiis tegeleb manipulatsioon nagu ka poliitika eelkõige võimuküsimusega.
Poliitikas võib kedagi sundida – panna oma tahte järgi talitlema – füüsiliselt või vaimselt, nt vägivallaähvardusel või manipuleerides. Kui vägivallaähvardus on ilmne viis teise inimese käitumist kontrollida, siis manipulatsioon on n-ö pehme, sageli märkamatuks jääv võimukasutus, mis toimib tasahilju oma sihtmärki meelitades ja uimastades. See on inimese tahte hõivamine viisil, mis jätab ohvrile petliku mulje valikuvabadusest.
Kuna manipulatsioon toimib inimese arutlusvõime loomulike kalduvuste kaaperdamise kaudu, tähendab see, et liberaalne demokraatia, mille aluseks on rahva võimu väljendav avalik arvamus, on manipulatsioonile eriti haavatav.
Sageli kasutataksegi manipulatsiooni siis, kui avalik jõu kasutamine on välistatud. Nõnda on manipuleerimist ajalooliselt (ja tihti alusetult) seostatud marginaliseeritud ühiskonnagruppidega, kes ei saa otsest jõudu kasutada – mõelgem siin naiste puhul hukutava iluduse arhetüübile. See tähendab, et manipulatsioon võib toimida mitte ainult ülevalt alla võimurilt rahvani, vaid ka alt üles. Tüüpiline näide on halli kardinali, telgitaguse niiditõmbaja kuju, kes meelitades ja vihjamisi kõneldes suunab valitseja otsuseid. Just meelitamine on manipulatsioonivorm, mis aitab nõrgemal saada kontroll endast tugevama üle.
Mõistuse kuritarvitamine
Autorid rõhutavad, et manipulatsioon õnnestub inimese mõtteprotsesside loomulike kalduvuste kuritarvitamise teel. See on võimalik, kuna inimese kognitiivseid võimeid nagu mõtlemine pole võimalik lahutada motivatsioonist – naudingu eelistamisest ebamugavusele. Autorite meelisnäide on ratsionaliseerimine ehk kalduvus leida oma uskumustest kinnihoidmiseks põhjendusi, selmet neid uute asjaolude ilmnedes korrigeerida.
Mis juhtub näiteks viimsepäeva sektiga, kui ennustatud maailmalõppu lubatud ajaks ei saabugi? Autorid viitavad sotsiaalpsühholoog Leon Festingeri kuulsale uurimusele, kuidas ühe niisuguse sekti liikmeskond pärast ennustuse mittetäitumist kahanemise asemel hoopis kasvas, sest jäädi uskuma juhi selgitusi, et tulemata jäänud tulnukad olid lihtsalt andnud Maale teise võimaluse. Juhil õnnestus liikmeid veenda, kuna ta kasutas ära inimeste kalduvust ratsionaliseerida uskumusi, millest loobumine oleks emotsionaalselt kulukas. Just võime kaitsta uskumusi, millesse on tublisti panustatud ja mis on lähedalt seotud meie identiteediga, muudab ratsionaliseerimise võimsaks kognitiivseks mehhanismiks, mida manipulaator saab hõlpsasti enda heaks tööle panna.
Demokraatia on eriliselt haavatav manipulatsioonile
Ratsionaliseerimine ja teised mõtlemisvead annavad autorite meelest jõudu mitmele poliitilise manipulatsiooni vormile – demagoogiale, vandenõuteooriatele, propagandale. Kuna manipulatsioon toimib inimese arutlusvõime loomulike kalduvuste kaaperdamise kaudu, tähendab see, et liberaalne demokraatia, mille aluseks on rahva võimu väljendav avalik arvamus, on manipulatsioonile eriti haavatav.
Ühelt poolt on manipulatsioon vabas ühiskonnas tõhusam võimu saavutamise viis kui otsene jõukasutus, sest toimib varjatult ja jätab inimesele mulje valikuvabadusest, mis on oluline liberaalne väärtus. Seetõttu pole ka haruldane, kui manipuleeritud inimene rõhutab oma iseseisva mõtlemise oskust, vastandudes peavoolumeediat usaldavatele „lammastele“.
Teisest küljest põhineb demokraatia avalikul arvamusel, millel on samad nõrkused nagu inimese mõtlemisel üldiselt. See, mis toimib üksikisiku peal, mõjub ka rahvamassidele. Gutenbergi-järgses ühiskonnas, kus avalik debatt toimub üha enam pildiliselt ning seda kujundavad kõik, kellel on ligipääs internetile, on ka vähenenud toimetajate roll avaliku debati kujundajatena. Avalik arvamus on demokratiseerunud, aga valgustatud rahva asemel – nagu uskusid 19. sajandi mõtlejad – on tõstnud pead ebateadus, demagoogia ja vandenõuteooriad.
Raamat „Captive minds: a study of manipulation“ on valdavalt siiski lootustandev lugemine ning autorid hoiatavad liigse pessimismi ees. Tekst ärgitab mitte loobuma demokraatia ideaalidest, kuid osutab, et ideede turuplatsist ainuüksi ei piisa, et kaitsta inimeste vabadusi, kuivõrd edukate ideede taga võivad olla hoopis meie mõttevigu osavalt kuritarvitavad manipulaatorid. Vaja on teha pidevat tööd, et paljastada meie mõtlemist moonutavad skeemid ja vähendada inimeste õnge jäämise riske.
