„Kõigist kunstidest on meile kõige tähtsam kino“ — Leninile omistatud lause võtab hästi kokku varase bolševistliku arusaama filmi poliitilisest jõust. Juba varane bolševistlik võim mõistis, et film suudab teha midagi, millega poliitiline kõne, ajaleheartikkel või loosung alati toime ei tule: muuta ideoloogia nähtavaks, emotsionaalseks ja kollektiivselt kogetavaks. Kino jõudis ka nendeni, kes ei lugenud ajalehti, elasid keskusest kaugel või rääkisid teist keelt. Ekraanil sai riik jutustada, kes on kangelane, kes vaenlane, milline minevik väärib austust ja milline tulevik tuleb üles ehitada. Nõukogude filmikultuur kujunes varakult arusaamas, et liikuv pilt aitab kasvatada, mobiliseerida ja kujundada poliitilist kujutlusvõimet. Selline ajalooline taust aitab paremini mõista Alexander Rojavini ja Helen Hafti toimetatud kogumiku Modern Russian Cinema as a Battleground in Russia’s Information War lähtekohta. Raamat uurib, kuidas Venemaa kino on poliitilises kultuuris seotud võimu, ajaloomälu ja ühiskondliku kujutlusvõime kujundamisega.
Kogumik käsitleb nüüdisaegset Vene kino infomõju, kultuuripoliitika ja poliitilise kommunikatsiooni ristumiskohas. Selle lähtekoht on arusaam, et filmid aitavad kujundada ühiskonna ettekujutusi ajaloost, võimust, rahvuslikust identiteedist, vaenlastest ja moraalsest korrast.
Kogumik näitab, kuidas Venemaa filmitööstus on viimastel kümnenditel liikunud üha tugevamalt riikliku kontrolli, rahastussõltuvuse ja ideoloogilise survevälja poole. Autorid käsitlevad filmi osana laiemast inforuumist, kuhu kuuluvad seadused, rahastusmudelid, tsensuur, levitingimused, ametlikud ajaloonarratiivid, meedia ja poliitilised institutsioonid. Selline lähenemine aitab mõista, miks propagandat ei saa taandada üksikutele loosungitele või poliitilistele sõnumitele. Mõjutus toimib sageli sügavamal tasandil: see kujundab korduvaid kujundeid, emotsioone, tegelastüüpe, süžeesid ja väärtushinnanguid. Raamatus tuuakse näiteks välja, kuidas Venemaa kultuuriministeerium põhjendas Barbie ja Oppenheimeri linastamise mittetoetamist “traditsiooniliste vaimsete ja moraalsete väärtuste” kaitsmisega, samal ajal kui sobiva kodumaise alternatiivina tõsteti esile filmi The Witness, mis esitab Butša veresauna Venemaa riiklikule propagandale sobivas võtmes. Samuti käsitletakse filme, kus Ukrainat kujutatakse fašistliku ja eksistentsiaalselt ohtliku ruumina ning sõda esitatakse vältimatu lahendusena. Õiguse ja kuritegevuse käsitlus lisab sellele veel ühe mõõtme: filmides nagu Leviathan, A Long Happy Life ja The Fool ilmub seadus sageli korruptsiooni, hirmu, abituse või poliitilise kontrolli mehhanismina.
Raamatu aitab vaadata filmi kui tähendusi tootvat süsteemi. Sõjafilm, ajaloodraama või kriminaalfilm võib esitada vaatajale kindla arusaama sellest, kes kuulub “meie” hulka, kellele omistatakse süü, millist ajalugu peetakse õigeks ning millist vägivalda näidatakse paratamatu või õigustatuna. Kriitiline vaataja ei küsi ainult, kas film põhineb faktidel, vaid ka seda, milliseid tundeid ja poliitilisi järeldusi film temas kujundada püüab.
Kogumik liigub mitmel tasandil: filmitööstuse majanduslikust ja institutsionaalsest ülesehitusest kuni konkreetsete narratiivide ja žanriliste võteteni. Ühelt poolt avab raamat, kuidas riiklik rahastus, levikanalid, rahvusvaheline isolatsioon ja sõltuvus siseturust mõjutavad seda, millised filmid valmivad ja millise publikuni need jõuavad. Teisalt näitab kogumik, kuidas kino kaudu kujundatakse arusaamu ajaloost, rahvuslikust ühtsusest, vaenlastest ja poliitilisest lojaalsusest. Eraldi tähelepanu saavad Teise maailmasõja ja holokausti mälupoliitika, Ukraina kujutamine ohuna, sõjalise sekkumise ja erasõjaliste struktuuride normaliseerimine, õiguse ja religiooni politiseerimine ning nõukogude dissidentliku pärandi ümbermõtestamine.
Raamatu tugevus on selle analüütiline täpsus. Autorid ei käsitle Vene kino ühetaolise propagandamassina. Nad näitavad, et ka autoritaarses inforuumis leidub pingeid, ebaühtlust, vastuolusid ja erinevaid esteetilisi valikuid. Mõni film toetab otseselt riiklikke narratiive, mõni normaliseerib neid kaudsemalt, mõni avab süsteemi sisemisi vastuolusid.
Modern Russian Cinema as a Battleground in Russia’s Information War sobib lugejale, keda huvitavad Venemaa infomõjutus, propaganda, filmikultuur, ajaloomälu ja kriitiline meediakirjaoskus. Raamat tuletab meelde, et pildid, lood ja žanrid kujundavad meie maailmataju sageli enne, kui jõuame nende mõju teadlikult märgata.
