Joseph P. Forgasi toimetatud kogumik The Psychology of False Beliefs: Collective Delusions and Conspiracy Theories algab ebamugavast, kuid vajalikust eeldusest: inimene ei ole loomupäraselt tõeotsingu masin. Meile meeldib mõelda endast kui ratsionaalsetest otsustajatest, kes parandavad oma seisukohti siis, kui ilmuvad paremad tõendid. Avalik elu pakub sellele lihtsale enesepildile pidevalt vastunäiteid: poliitilised vastasseisud, pandeemia ajal levinud vandenõuteooriad, sotsiaalmeedia konfliktid ja üha enam ka tehisintellekti kujundatud infokeskkond osutavad, et inimese suhe tõe ja teadmisega on märksa keerulisem. Sageli ei otsi inimene mitte tõde, vaid kooskõla oma grupi, hirmude, lootuste ja juba omaks võetud maailmapildiga.
Väärinfo ja usalduskriis ei ole enam kitsalt ajakirjanduse, hariduse või poliitika probleem. Reuters Institute’i 2025. aasta Digital News Report märkis, et 58% küsitletutest maailmas tunneb muret selle pärast, mis on veebiuudiste puhul päris ja mis võlts; sama raport osutab, et mure väärinfo pärast ei tähenda alati objektiivselt valede väidete äratundmist, vaid võib peegeldada ka poliitilist vastumeelsust või tajutud kallutatust. Just sellises olukorras on psühholoogiline vaade oluline ehk enne kui küsida, kuidas väärinfot ümber lükata, tuleb küsida, miks mõni vale tundub inimesele usutavam, lohutavam või moraalselt õigem kui tõene seletus.
Tegemist on teadusliku kogumikuga. See on ühealtpoolt tugevus ja teiselt piirang. Tugevus, sest vääruskumusi vaadatakse mitmest suunast: kognitiivse dissonantsi, motivatsiooni, poliitilise polariseerumise, religiooni, vandenõuteooriate, akadeemiliste eksiarusaamade ja grupivaenulikkuse kaudu. Raamat koondab autoreid, kes uurivad evolutsioonilisi, bioloogilisi, kognitiivseid ja sotsiaalseid tegureid vääruskumuste kujunemisel ja püsimisel. Piirang seisneb selles, et kogumiku vorm ei anna alati ühtset argumenti. Mõni peatükk mõjub kontseptuaalselt jõulisemalt, mõni pigem eraldiseisva artiklina. Lugeja peab ise siduma tervikuks küsimuse, mis raamatu eri osades kordub: kuidas saab uskumus olla intellektuaalselt nõrk, aga psühholoogiliselt väga vastupidav?
Kõige huvitavam on raamatu puhul nihe üksikisiku eksimuselt kollektiivsele uskumusrežiimile. Vääruskumus ei ole siin ainult vale väide peas. See on sotsiaalne praktika: midagi, mida jagatakse, korratakse, kaitstakse ja mille kaudu määratletakse, kes kuulub “meie” hulka ja kes on “nemad”. See seletab, miks faktikontroll võib jääda jõuetuks. Kui uskumus täidab identiteedi, lojaalsuse või maailmakorra taastamise funktsiooni, siis pelk parandus ei võta inimeselt ära ainult ekslikku väidet, vaid ähvardab võtta ära ka tähenduse. Vandenõuteooria võib pakkuda lihtsat süüdlast, moraalset selgust ja tunnet, et kaootiline maailm on siiski kellegi kontrolli all.
See teeb kogumikust väärtusliku lugemise kõigile, kuid eriti neile kes tegelevad infopädevuse, meediapädevuse ja avaliku arutelu kvaliteediga. Meedia- ja infopädevuse keskmes on oskus suhestuda infoga kriitiliselt ehk hinnata allikaid, mõista digikeskkonna loogikat ning märgata, millal teave ei püüa meid ainult informeerida, vaid ka suunata, mõjutada või eksitada. Euroopa Liidu meediapädevuse poliitika seob sarnased oskused muu hulgas digiteenuste, platvormide vastutuse ja desinformatsiooni vastase tegevusega. Ning antud kogumik lisab sellele vajaliku psühholoogilise mõõtme: infopädevus ei tähenda ainult allika kontrollimist või pildi pöördotsingut. See tähendab ka enesetundmist ehk oskust märgata, millal me tahame midagi uskuda just seetõttu, et see kinnitab meie hirmu, solvumist või grupikuuluvust.
Raamatu üks tugevamaid külgi on keeldumine lihtsast valgustuslikust optimismist. Haridus ja intelligentsus ei kaitse inimest automaatselt vääruskumuste eest. Mõnikord annavad need hoopis paremad tööriistad oma seniste seisukohtade kaitsmiseks. See mõte on eriti oluline akadeemilise maailma käsitluses. Kogumik puudutab ka vääruskumusi ülikoolides ja ekspertide seas, mis on tervitatav, sest avalikus debatis paigutatakse eksitus sageli “teiste” probleemiks ehk harimatute, äärmuslaste või kergeusklike probleemiks. Raamat tuletab meelde, et kognitiivne haavatavus on demokraatlikult jaotunud.
Samas on raamatu keskne mõiste “false beliefs” paratamatult problemaatiline. Mõne väite puhul on väärus selge, näiteks empiiriliselt ümberlükatud pandeemiavandenõud või fabritseeritud poliitilised narratiivid. Kuid osa uskumusi paikneb hallimal alal, kus segunevad väärtused, maailmavaade, tõlgendus ja teaduslik ebakindlus. Siin peab lugeja olema ettevaatlik. Kui “vääruskumus” muutub liiga laiaks sildiks, võib see hakata tähistama mitte ainult tegelikult valesid uskumusi, vaid ka ebamugavaid, vähemuslikke või valitseva konsensusega vastuolus olevaid seisukohti. Tugev väärinfoanalüüs peab suutma eristada faktiviga, põhjendamata järeldust, ideoloogilist tõlgendust ja moraalset erimeelsust.
Teine võimalik nõrkus on psühholoogilise seletuse piir. Vääruskumused ei teki ainult inimese peas ega püsi ainult kognitiivsete kallutatuste tõttu. Neid kujundavad ka platvormimajandus, tähelepanuloogika, poliitiline propaganda, meediaturu nõrgenemine ja institutsioonide usaldusväärsus. Euroopa Komisjon kirjeldab välismaist infomanipulatsiooni demokraatlikke protsesse õõnestava ohuna ning seob selle uute tehnoloogiate võimega levitada desinformatsiooni varasemast suuremas mahus ja kiiruses. Psühholoogia seletab, miks inimene võib olla vastuvõtlik; poliitiline ja tehnoloogiline analüüs seletab, miks vastuvõtlikkusest saab massiline nähtus.
Kokkuvõttes väärib The Psychology of False Beliefs lugemist neil, keda huvitab, miks faktid avalikus elus nii sageli kaotavad. See ei ole lihtne käsiraamat, kuidas vandenõuteoreetikuga vaielda, ega populaarteaduslik retseptiraamat väärinfo vastu. See on pigem intellektuaalne tööriistakast, mis aitab näha vääruskumuste taga psühholoogilisi vajadusi, sotsiaalseid sidemeid ja epistemoloogilisi raskusi. Lugejale on selle raamatu väärtus just siin: see aitab mõelda infopädevusest sügavamalt kui tehniliste kontrollivõtete kogumist. Tõsine meediapädevus algab ebamugavast äratundmisest, et eksida võivad ka haritud, heatahtlikud ja kriitiliseks peetud inimesed ehk sealhulgas meie ise.
