Digipädevuse õpetamine peab muutuma kriitiliseks. See peab õpetama inimest küsima tehnoloogiatööstuse võimustruktuuride, platvormide disaini, algoritmide kallutatuse ja ärihuvide kohta. Dr Anna Antonakise ettekanne Eesti Rahvusraamatukogu Meediahariduse Aastakonverentsil annab raamistiku, kuidas seda õpetamises praktiliselt teha.
Kui oled raamatukogus töötanud läbi keerulise teksti, tekib rahulolutunne. Berni Rakendusteaduste Ülikooli sotsiaalse disaini vanemteadur Anna Antonakis nimetab seda isiksuse arenguks. Näide kuulub vastandpaari juurde, mille ta tõi saksakeelsest kirjandusest, et avada sõna „kriitiline“ tähendust digipädevuses. Bildung viitab Humboldti ideele kriitilisest mõtlemisest: inimene on õppimise keskmes ning küpseb järk-järgult enesereflektiivses suhtluses iseenda ja oma ümbrusega. Ausbildung on suunatud tööturukvalifikatsioonile: sellel on selge algus ja lõpp ning eesmärk on diplom.
Eelmisel aastal käsitles Antonakis samal konverentsil pikemalt platvormide disaini, Euroopa regulatsioone ja sisumodereerimise eetilisi küsimusi. Tänavu vaatas ta tehisintellekti teemat praktilisema nurga alt. Mõlemas ettekandes tuli esile, et tehnilistest oskustest üksi enam ei piisa.
Oskusest teovõimeni
Kui Paul Gilster 1997. aastal termini „digitaalne kirjaoskus“ käibele tõi, määratles ta selle sisuks neli pädevust: teadmiste koondamise, teabe sisu hindamise, internetist otsimise ja hüpertekstis navigeerimise. Antonakise ettekanne esitas kriitilise digipädevuse sellest laiemalt: see tähendab võimet seada kahtluse alla võimustruktuure, kallutatust ja ideoloogiaid, mis tehnoloogiaid ja platvorme kujundavad. Kõne all on ka tehnoloogiate mõju väljaspool isiklikku kasutust: haavatavatele rühmadele, planeedi ressurssidele ning andmetöötajatele, kelle töötingimused on rasked.
Generatiivse tehisintellekti puhul osutavad uuringud riskidele, nagu kognitiivne mahalaadimine, produktiivse pingutuse vähenemine ja sõltumatu kriitilise mõtlemise nõrgenemine. Kriitilise digipädevuse näitena praktikas tõi Antonakis arvutiteadlase Joy Buolamwini raamatu „Unmasking AI“, kus autor kirjeldab, kuidas homogeensete meeskondade loodud näotuvastussüsteemid tuvastavad kallutatud andmete tõttu valesti naisi ja värvilisi inimesi.
Lõuend õpetajale
Berni Rakenduskõrgkoolis on selleks välja töötatud kriitilise digipädevuse lõuend (critical digital literacy canvas), mis koondab viis teadmiste dimensiooni. Tehnilisus tähendab teadlikku kasutamist, mis ei tekita sõltuvusi. Eetika vaatab tehnoloogiat sotsiotehnilise süsteemina, mis on põimitud väärtustesse ja võimustruktuuridesse. Ajalugu ja ühiskond küsib tööriistade arengu ja andmete päritolu järele ning ka selle järele, millised andmed puuduvad. Enesereflektiivsus aitab säilitada kriitilist perspektiivi. Mõju ja loovus tähendab digitehnoloogiate kasutamist inimliku koostöö toetamiseks nii, et säiliksid isiklik loovus, autorsus ja teovõime.
Lõuend pakub eri tasemetele lugemis- ja õppetegevusi: näiteks hinnatakse tehnilistes projektides eetilist mõju või kujundavad üliõpilased ise suuniseid. Haridustöötajatele soovitas Antonakis rühmapõhiseid tegevusi, isiklike väärtuste võrdlemist kollektiivsete ja planeedi mõjudega ning ruumi refleksiooniks ja aruteluks. Suurte keelemudelite asemel võib üliõpilastele tutvustada väiksemaid, ülesandespetsiifilisi ja detsentraliseeritud tööriistu, nagu Research Rabbit. Samuti tasub õppijatele selgitada, et kui tehisintellekti tööriista kasutades tekib sõltuvus või kaob kontroll, ei ole see üksikisiku süü, vaid see on nii projekteeritud.
Lõuend on ühtlasi kutse: Antonakis palus selle kohta tagasisidet ja pakkus koostööd. Tema eesmärk oli teha kõigist osalised lünga täitmisel, mida ta peab tänapäeva hariduse ja teadustöö suureks väljakutseks. Kriitilist digipädevust viivad tema sõnul edasi kodanikuühiskond, raamatukogud, igapäevased haridustöötajad ja eri distsipliinide teadlased.
Vaata järele „Meediahariduse konverents 2026: miks valeinfo petab ka targemaid?“
